Rally Estoniast on peagi möödumas juba kaks nädalat, kuid võistluselt saadud emotsioonid ei taha veel kuidagi vaibuda. Nagu meil juba kombeks on saanud, jagame peale võistlusi sõitjate poolseid kommentaare ja ülevaateid nende seiklustest rallil.
Seekord jagasid meiega oma ralliseiklusi valge BMW-ga võistlevad Kristen Volkov ja Erki Eksin:
“Ennem rallit oli ärevus sees, Baltikumi suurim event ju… Seekord siiski viimasele minutile miskit ei jäänud ja pilli saime treila peale kell 2 öösel, mitte enam kell 4, nagu enne Viru rallit. Siiski enesekindlus oli olemas, kuna saime autot ka eelneval nädalavahetusel testida ja kõik tundus tip-top. Kolmapäeval käisime Otepääl rally HQ-s ja saime vajalikud paberid ja kleepsud, mis kohe ka tee auto külge leidsid.”
“Neljapäeval algas recce. Oi see recce… Veetsime neljapäeval recce autos 12 tundi, läbitud sai 450 km otepää kõrgustikku, pidevalt peatusi tehes, et “kuidas seda kurvide ja hüpete kompotti nüüd kirja panna”. Õhtul 9 paiku oli purgis ka Tartu linnakatse, misjärel suundusime tagasi kodubaasi Võrru puhkama ja auga välja teenitud õlut jooma. Neljapäeval käisid tiimiliikmed autoga ka tehnilises. Tehnilises märgiti üles mõned nipet-näpet asjad, mis vaja veel korda teha. Vead likvideeritud, reede hommikul sai uuesti Tehnilises käidud ja uhke “Rally Estonia – Scrutineered” kleepeka rallika peale. See andis motivatsiooni juurde – väikses kodugaraažis sai WRC-kõlbulik pill valmis ehitatud.”
“Tuju hea, tegime reede lõuna ajal paar tundi iluund, millele järgnes paaniline varustuse ja varuosade komplekteerimine. Õhtul, kui kõik eluks vajalik bussis ja rallikas bussi taga käru peal, liikusime Tartusse, kus toimus ralli pidulik avamine.”
“Avamise kohta natuke: Kõik alustavad autod sõidavad üle poodiumi, mis on raekoja platsis. Ooteala on teisel pool jalakäijate kaarsilda. Siis, kui Oti ilutulestiku kartongid teisel pool jõge taevast alla alla sadasid ja rahva hõiskamist kuulda oli, hakkas vaikselt kohale jõudma, kuhu me ennast kirja olime pannud… Mõnikümmend närvilist minutit veel ja järg oli meie käes, sõitsime üle kaarsilla, lehvitasime poodiumil kõigile kaasaelajatele ja liikusime paarsada meetrit eemal asuvasse Parc Ferme-sse. Rahvast oli meeletult, kogu poodiumi ja parc ferme vaheline tänav oli paksult rahvast täis, kõik lehvitasid ja kes lähemal, lõid plaksu. Emotsioon oli uskumatult positiivne.
“Sellest ajandatuna algas laupäevane rallipäev hea tujuga. Esimene ülesanne oli jõuda rallikaga Tartust Otepääle service parki, mis sai ka edukalt sooritatud. Kerge auto läbilogistamine kontrolli mõttes ja oli aeg minna katsetele.”
“SS1 algas ja see oli täiesti erinev siiani sõidetud rallidest. Meeletu rahvas raja ääres, suured reklaambännerid igal pool ja igasuguse kalde- ja pöördenurgaga kurvid. Kiirus oli hea, aga mõnisada meetrit pärast SS1 starti saime aru, et Otepää Vasak 3 ei ole mingi tavaline kurv, vaid appi tuleb võtta füüsika käsiraamat ja jagada seal leheküljel 12 kirjeldatu Päikese massiga läbi, sest täiesti süütus vasakkurvis hüppas auto rööpast välja ja otsustas natuke mööda heinamaad sõita, ennem kui suure maakivi peal peatus. Publikule muidugi ei meeldi ralliautod, mis ühe koha peal seisavad ja seetõttu kohe tõttas lähedusest appi tsirka 5 rallifänni, kes pooleteise-meetriste nõgeste sees aitasid auto uuesti raja peale lükata.
“Kuna esistange jäi sinna heinamaale, oli väike kaaluvõit ja kiirus päris hea ning hakkasime nendest huvitavatest kurvidest vaikselt aru saama. Rada oli uskumatult mõnus, kuni ühel hetkel see kadus järsku kuhugi mäenuki taha ja meile jäi sõitmiseks vaid raja kõrval olev raiesmik, mis autole eriti ei meeldinud. Mingi tubli metsamehe tehtud palgihunnik tuletikkudeks sõidetud ja kände natuke freesitud, leidsime, et auto ei tahagi omal jõul sealt raiesmikult väga lahkuda. Õnneks oli raja ääres palju fänne (ja kahjuks avastasime hiljem juutuubist, et ka palju kaameraid :D), kes auto läbi suurte jõupingutuste kändude otsast tagasi rajale sikutasid.
“Olles isegi üllatunud, et masin veel omal jõul liigub, küll mitte väga sirgelt, otsustasime katse lõpuni sõita. Üks ratas vaatas Elvasse, teine Põlvasse. Katse lõpetatud ja auto seisukorda natuke hinnatud, võtsime vastu raske otsuse, et tänane rallipäev lõpeb pärast SS1 läbimist ja üritame auto korda teha ning pühapäeval alustada uuesti superralli süsteemis. Andsime laupäevased paberid sisse ja lonkasime autoga tagasi Service parki. Siis algas kibekiire töö auto remontimiseks, kuna laup õhtul oli vaja esitada remonditud auto Tartus Tehnilisele komisjonile. Selgus, et mõlemad esimesed õõtsad olid kõverad ja radikas natuke banaani moodi. Samuti oli põhjakate otsustanud, et talle meeldib seal kändude vahel rohkem, kui auto küljes ja seda me enam ei näinudki. Kiire varuosareis bussiga Võru garaaži ja tõime tagasi kõik autole eluks vajaliku. Sealhulgas uue stange ja iluvõre, mis kohapeal autot kokku lapates selgus, et toon on veidi vale, aga mis seal ikka 
. Samuti sai alumiiniumist lõigatud ja painutatud uus põhjakaitse. Auto korda seadmisel tegid suure töö ära Raido ja Hendrik, ei jõua neid ära tänada 
! Laupäeva õhtuks oli auto korras sõitsime vastvalminud autoga Tartusse, kust algab pühapäeval uus rallipäev.”
“Pühapäevastele katsetele startides oli tuju ikkagi hea, palju katseid ootas ees ja palju sõpru raja ääres. SS10 ja 11 intsidentideta läbitud, oli kerge servis ja auto viimase peal. Sellest innustatuna sai korduskatsel SS12 natuke juba kiirust arendada, kuid ikka lõi välja see tuttav Otepää füüsikareegel ja järsus paremkurvis auto põrkas natuke mööda kraaviperve. Midagi hullu ei juhtunud ja peas tiksumas mõte, et see SS12 oli ju see järjestikuste hüpetega katse, pressisime edasi ja tegime paar suuremat õhulendu. Autole ja meile see meeldis ja lendasime SS13-le peale veel suurema optimismiga. SS 13 oli mõnus katse ja läbimine sujuv, kuni katse viimase trampliinini, mis ennast viimase katse järel oli otsustanud natuke kasvatada. Läksime hüppesse tavapärase kiirusega 125 km/h ja siis, kui esiklaasist hakkas ainult maapind paistma, saime aru, et kuskil on vist miskit natuke nihu läinud. Auto maandus nina ees ja käis korralik pauk (mida üks rallifänn hiljem ütles, et kuulis finišisse umbes 1 km kaugusel), aga pill püsis ilusti raja peal ning kihutasime edasi. Endal lõi maandumine korraks hinge kinni, aga tundus, et auto ei saanud arugi, et miskit oleks juhtunud. Tuju hea, et sai üks korralik jump ka tehtud, sõitsime finišisse ja alles siis selgus, et autole see maandumine ikka väga ei meeldinud. Finišis peatudes tõusis tossupilv ja kohtunikel vajusid suud ammuli, kui viimane tosoolipera radikast välja tilkus. Auto õigustuseks võib öelda, et hiljem selgus, et juba SS12 hüpete peal oli radikas natuke lahti logisenud ja viimane hüpe lihtsalt vormistas ära. Egas miskit, jätsime auto finišisse seisma ja andsime uuesti katkestamise paberi sisse.”
“Siiski oli tuju hea, kuna rahvale sai korralikku showd tehtud ja endal oli ka lahe hüpata. Üleüldiselt jäi Rally Estoniast väga positiivne emotsioon, põhiliselt just selle meeletu pealtvaatajate arvu pärast, kes raja äärde olid kogunenud. Publik on ralli hing ja Otepääl oli seda kõvasti. Egas miskit, natuke jälle nokitsemist ja kohtume juba augusti lõpus kodusel Lõuna-Eesti rallil!”
The post Volkov ja Eksin Rally Estonial: “Kuidas seda kurvide ja hüpete kompotti nüüd kirja panna?” appeared first on Ralli.ee.